Kopra Turismitalu
Karksi vald, Tuhalaane küla, Viljandimaa
| Infotelefon: | Andra, (+372) 52 103 18 |
| E-post: | andra@kopra.ee |
Nimelugu
Kopra talu peremees on ka ise Kobras.
Kopra talu on oma nime saanud sellest, et juba kümmekond aastat on koprad olnud pererahva lahutamatud kaaslased. Hoonete ümber järvedes elab neid viis pesakonda. Tähelepanuväärne on ka see, et üsna varsti pärast talule nime võtmist avastas peremees Rudo Puks, et indiaani horoskoobi järgi on tema ise samuti Kobras. Nii ongi Kopra Talu tema ettevõtmisele ainuõige nimi!
Kui kobras kümme aastat tagasi Metsanurgas (Kopra Talu endine nimi) esimese puu langetas, ei teadnud pererahvas sellest loomast veel midagi. Koprad olid sel ajal Eestis väga haruldased. Kui siis ühel hommikul taluelanikud avastasid, et teisel pool sauna on keegi puud närinud, kutsusid nad asja uurimiseks kokku hulga jahimehi. Arutelu tulemusena selguski, et tegemist on kopraga.
Mõne aasta pärast elas järves juba palju kopraid. Esialgu liikusid nad lausa õue peal ringi ning kui peremees uksest välja astus, kuulis ta alati järvel vette põgeneva kopra sabalööki. Õhtuti ei saanud talu elanikud magama jääda, sest pärast majas tule kustutamist hakkas koer haukuma. Alguses kahtlustati röövleid, kuid luureandmed näitasid, et koera tegid valvsaks hoopis loomad. Pärast seda, kui inimesed järve kalda puudest puhastasid, liikusid ka koprad majast kaugemale.
Praegu elab Kopra talu järvedes viis koprapesakonda ning loomad on seal juba väga suured ja võimsad. Nende kaal ulatub 15-35 kilogrammini ning jalajälje pikkus on 15 sentimeetrit.
Pererahvale ei ole koprad kahju teinud ning seetõttu pole neid ka kütitud. Hoopis vastupidi - neid loomi on väga huvitav jälgida ja nende elutegevuse jälgi teistelegi näidata. Väidet, et kobras on eesti inimesele eksootiline ja huvipakkuv loom, tõestab juba see, et turismitalu sõbrad ja külastajad pärivad esimesena alati kobraste käekäigu järele. Kellel suurem huvi, läheb metsa loomade tegutsemist ja elutsemist täpsemalt uurima. Et külalised asjast selge pildi saaks, rajas peremees hiljuti metsa suure pesakuhilani ka laudtee. Seal elavat vana kobrast see ei heiduta, hoopis vastupidi - loom on jälgede järgi otsustades teeraja ka ise kasutusele võtnud.
Öösel tegutsema harjunud kobrast näeb inimene harva. Ja see ongi hea, sest kui loomad liiga avalikult ringi liikuma hakkavad, võivad nad olla haiged või on nende elukeskkonnas midagi korrast ära.
Kopra talu on oma nime saanud sellest, et juba kümmekond aastat on koprad olnud pererahva lahutamatud kaaslased. Hoonete ümber järvedes elab neid viis pesakonda. Tähelepanuväärne on ka see, et üsna varsti pärast talule nime võtmist avastas peremees Rudo Puks, et indiaani horoskoobi järgi on tema ise samuti Kobras. Nii ongi Kopra Talu tema ettevõtmisele ainuõige nimi!
Kui kobras kümme aastat tagasi Metsanurgas (Kopra Talu endine nimi) esimese puu langetas, ei teadnud pererahvas sellest loomast veel midagi. Koprad olid sel ajal Eestis väga haruldased. Kui siis ühel hommikul taluelanikud avastasid, et teisel pool sauna on keegi puud närinud, kutsusid nad asja uurimiseks kokku hulga jahimehi. Arutelu tulemusena selguski, et tegemist on kopraga.
Mõne aasta pärast elas järves juba palju kopraid. Esialgu liikusid nad lausa õue peal ringi ning kui peremees uksest välja astus, kuulis ta alati järvel vette põgeneva kopra sabalööki. Õhtuti ei saanud talu elanikud magama jääda, sest pärast majas tule kustutamist hakkas koer haukuma. Alguses kahtlustati röövleid, kuid luureandmed näitasid, et koera tegid valvsaks hoopis loomad. Pärast seda, kui inimesed järve kalda puudest puhastasid, liikusid ka koprad majast kaugemale.
Praegu elab Kopra talu järvedes viis koprapesakonda ning loomad on seal juba väga suured ja võimsad. Nende kaal ulatub 15-35 kilogrammini ning jalajälje pikkus on 15 sentimeetrit.
Pererahvale ei ole koprad kahju teinud ning seetõttu pole neid ka kütitud. Hoopis vastupidi - neid loomi on väga huvitav jälgida ja nende elutegevuse jälgi teistelegi näidata. Väidet, et kobras on eesti inimesele eksootiline ja huvipakkuv loom, tõestab juba see, et turismitalu sõbrad ja külastajad pärivad esimesena alati kobraste käekäigu järele. Kellel suurem huvi, läheb metsa loomade tegutsemist ja elutsemist täpsemalt uurima. Et külalised asjast selge pildi saaks, rajas peremees hiljuti metsa suure pesakuhilani ka laudtee. Seal elavat vana kobrast see ei heiduta, hoopis vastupidi - loom on jälgede järgi otsustades teeraja ka ise kasutusele võtnud.
Öösel tegutsema harjunud kobrast näeb inimene harva. Ja see ongi hea, sest kui loomad liiga avalikult ringi liikuma hakkavad, võivad nad olla haiged või on nende elukeskkonnas midagi korrast ära.
