Kopralood

Tänapäeval võib järve ääres või oja kaldal jalutades üsna sageli sattuda puuroigastest ja -okstest kuhilatele. Need on kopratammid. Siiski pole kobraste arvukus alati nii suur olnud kui praegu.
Umbes sada aastat oli kobras Eestimaal väga suur haruldus, eriti Lõuna-Eestis. Vanade kirjutiste järgi tapeti Liivimaa viimane kobras 1814. aastal. Põhjus, miks neid rahumeelseid ning täiesti taimetoidulisi loomi tapeti, oli inimlik ahnus. Koprale said saatuslikuks eelkõige tema kasukas, ravitoimeline kopranõre ja tema tarkus. Kopranahast kasukat on hinnatud kolm korda kallimaks kui sooblinahkset ning kaks ja pool korda kallimaks kui hõberebase oma. Seal pole ka midagi imestada - kobras kulutavat kuni poole elust oma kalli kasuka hooldamisele.
Kopranõrele omistati imepärast tervendavat võimu ning seda kasutati pea kõikide hädade vastu, kuigi ravimi hind oli üsna soolane ja seda kallimaks läks, mida vähemaks kopraid jäi. 1830. aastal maksis 30 grammi kopranõret Viljandi Apteegis 14 rubla. See oli tol ajal väga suur raha. Kopranõret aga elusast koprast ei saa…

Lisaks kõigele muule arvati, et kopranahkne müts teeb ka selle kandja targemaks. Küllap arvati nii seetõttu, et kobrast peeti väga arukaks ja kavalaks loomaks. Põhja-Ameerika Indiaanlased arvasidki, et koprad on tegelikult väikesed mehikesed, ja suhtusid neisse väga aupaklikult. Tegelikult on enamik kopra tarkusest lihtsalt kaasasündinud ja emapiimaga omandatud oskused, ja paljalt mütsist küll kellelegi tarkust juurde ei tule.

Nõnda kestis kobraste arutu hävitamine senikaua, kuni nad mitmel pool juba täiesti hävinud olid ja kobras tervel Euraasia mandril suureks harulduseks osutus. Alles siis hakati mõtlema nende edasisele saatusele. Kehtestati ranged piirangud ja sealt, kus koprad veel säilinud olid, hakati neid tasapisi ka mujale viima ja nendega tühjaksjäänud jõgesid-järvi asustama. 1957. aasta sügisel toodi Valgevenest Eestisse Jänijõele kümmekond kobrast. Sealt levisid nad üsna edukalt ka mujale. 1979. aastal arvas kopra-asjatundja Nikolai Laanetu kobraste arvuks Eestimaal 500 - 600. Praegu peaks neid olema juba 15 000 kandis.

Lisaks ilusale kasukale ja lühikesele lapikule soomustega kaetud sabale on kopra juures kõige olulisemateks hambad. Need on kollased, kuni 4 sentimeetri pikkused lõikehambad, millega paraja suurusega haava mahavõtmiseks kulub vaid paar minutit. 10 -12 sentimeetrise tüveläbimõõduga puu suudab kobras oma pessa toimetada ühe ööpäevaga. On nähtud ka 30 sentimeetrise või isegi poolemeetrise läbimõõduga puid, nende transportimine võtab muidugi mitu ööd-päeva. Puid langetades kobras siiski veest väga kaugele ei lähe, oma asjad ajab ta korda 20 - 30 meetrit veest. Kui vaja, kaevatakse materjali transportimiseks parvetuskanalid. Kopra suu on muide sellise kujuga, et ta ka vee all puid järada saab, ilma et vesi suhu tungiks.

Mahavõetud puudest, okstest ja mudast ehitavad koprad tammid ja kuhilpesad. Pesad on Eestis umbes paari meetri kõrgused, kuid maailma suurim koprapesa Ameerikas olevat lausa 13 meetri kõrgune ja kujutavat endast tõelist kobraste linna. Mõnikord teeb kobras pesa veekogu kaldasse uuristatud urgu, mille suu avaneb vee alla, kuid alati on kindlustatud lastele täielik kaitse vaenlaste ja kurjade loodusnähtuste vastu. Kõik sissepääsud on projekteeritud nii, et noorte ja rumalate koprapoegadega õnnetust ei juhtuks.

Veetase kopra elupaigas peab olema püsiv ja seda reguleeritakse ülejooksudega

tammides. Tähelepanelikud loomad märkavad kohe, kui veetase pesa sukeldusaukudes
on muutunud või kui veevulinat kostab tammis sealt, kus pole ette nähtud. Need on
märkideks, et tamm vajab remonti. Oma tamme kobras lõhkuda ei oska,
ainult kõrgemaks ehitada.

Oskus ehitada tamme ja voolavaid veekogusid üles paisutada teeb kobrastest ainulaadsed olendid. Mida koprad teevad oma hammastega, ei suuda teha mitte ükski teine loom ega ka mitte paljaste kätega inimene. Eestis võib näha 60 - 70 meetri pikkuseid kopratamme, mis suudavad veetaset tõsta kuni 1,5 meetrit. Kohata võib ka kuni 700-meetrist ja nelja poole meetri kõrgust paisutammi, tõsi küll - mitte Eestis. Nii tammid kui pesad on ehitatud juba läbitöötatud materjalist - ehituseks kasutatakse ainult sellist kraami, mis enam süüa ei kõlba.

Tamme ehitavad koprad siis, kui eluasemeks on ojad ja kraavid, mis vajavad paisutamist. Üldiselt elavad koprad aeglase vooluga jõgedel ning järvedel.

Oma asju lageda taeva all ajab kobras öösiti, samuti ehitatakse öösel tammid ja parandatakse ja taastatakse lõhutud ehitised. Hätta sattunud kopraperekond võib ühe ööga tohutu töö ära teha.

Vastupidiselt levinud arvamusele ei söö koprad kala. Nad on täiesti taimetoitlased. Suvisesse menüüsse kuuluvad kõrkjad, hundinuiad, angervaksad ja veel mitmesugused vee- ja kaldataimed. Talvel sööb kobras puude noori võrseid, eriti maitsevad neile paju ja haab, kuid nad lepivad ka muude puudega. Talvised varud võetakse maha, näritakse juppideks ja paigutatakse pesa lähedale veealustesse hoidlatesse sügisel. Kuidas nad puidu veekogu põhja saavad, on esialgu nende saladuseks jäänud.


Vabas looduses elutsev kopraperekond on keskmiselt kuue- kuni kümneliikmeline. Sinna kuuluvad lisaks vanaloomadele ja sama aasta poegadele ka eelmise aasta noored. Koprad hakkavad omal käel elama kolmeaastastena. Pulmad peetakse jaanuaris-veebruaris ja natuke rohkem kui kolme kuu pärast võib näha pulmaöö tulemusi. Pojad ujuvad juba paaripäevaselt, sukeldumist tuleb õppida kauem. Emapiima saavad koprapojad paar kuud. Vabas looduses elavad koprad paarikümne aasta vanuseks. Vanadele loomadele on ohtlikud ilves ja hunt, noori ohustavad eelkõige kassikakk, kanakull, rebane ja saarmas. Loomaaias võib kobras elada kuni 50-aastaseks.

Praegu on kobraste arvukus Eestis juba piisavalt suur, et väljasuremisohtu enam karta ei ole. Seda muidugi siis, kui nende küttimisel silm peal hoida ning mineviku rumalustel mitte korduda lasta.